See kõige esimene

Tere!

Mõtlesime, et alustaksime oma esimest postitust mitte oma esimesest päevast Tartust, vaid esimesest suuremast läbielamisest seoses Tartuga. Normani jaoks sai kõige kohutavamaks katsumuseks Kristiniga koos kaks ja pool tundi autos sõita. Nimelt heidab ta talle ette tema pidevaid lõhnavanne ja soovi peatada auto keset Tln-Trt maanteed, et teepervel nektariine pesta.
Praegu Normanilt neid häirivaid asju üle küsides, teatas ta Kristinile, et ta vait oleks :D. Kristin otsustas mainida, et kodurahu huvides me üksteisega nii ei räägi, mille peale Norman teatas, et ta lihtsalt vaiksemalt oleks.
Tere tulemast meie igapäevasesse tundegiellu!

Esimest korda tulime me kõik koos Tartusse juuli lõpus ja kuupäevaks oli 29. Kristin otsustas poolel teel hakata rääkima roostetanud vestupottidest ja vetsupotijalgadest, mistõttu ei suutnud me keegi naermist lõpetada ja mistõttu sai Siim väga kohutavalt suure trahvi (tema enda soovil me sellest rohkem kunagi ei räägi). Sellel päeval nähtud korteritest me väga pikalt pajatama ei hakka, aga nii palju võime öelda, et valituks ei ostunud mitte ükski. Esimene oli jalgpallurite poolt ära lagastatud elamine. Põhimõtteliselt uksi ees ei olnud ja prill-laud oli kaheksaks . Peale teise korteri külastamist oli meil kõigil arvamus, et kümme aastat tagasi oli see ikka üks uhke lõbumaja küll. Tapeeti ei maksa kirjeldada, vannitoa kuldset peegellage ilmselt ka mitte. Kõige kohutavamks osutus aga see, kui Margret ja Norman leidsid kapisügavustest silikoonist ja täitsa juustega naisepea, millest Norman tegi lausa pilti, aga etteruttavalt võib öelda, et ta käis eile tutvumisõhtul ja kaotas oma telefoni ära! :(


Roostes vetsupottide tagajärg



Kristin on õnnelik, teised esimese korruse korteri "rõdutrellidest" natukene kohkunud



Järgmine kord Tartusse tulles leidsime me selle ÕIGE! Sellest natuke hiljem. Sõitmisest nii palju, et kuna eelmine päev oli olnud meie armsal Teedul suur sünnipäevapidu, siis Kristin ei tahtnud kohe üldse mitte elada ja ainuke asi, mis tal peas vasardas, oli see, et saaks aga keset teeäärt hakata nektariine pesema. Enne muidugi käis pool tundi kisma, kas Norman läheb talle appi või ei lähe. Margret ei saanud autost välja astuda, sest vastasel juhul oleks ta kohe auto alla jäänud. Kuna aga Siimul rohkem närvid vastu ei pidanud ja ta palus mitte kisada, sest trahvi tema rohkem saada ei taha, otsustas Norman, et no heakene küll, pesevad need siis puhtaks.

Ehe näide sellest, kuidas Normanil on elu lill



NÜÜD AGA KÕIGE OLULISEM: MEIE KORTER!


Woop! Kõik asjad viiendal



Pakkimine täies hoos



Meie elutuba



Köök



Vannituba



Kuttide riidekapp



Tüdrukute riidekapp



Kristini lemmikese meie korteris: esikus laest rippuv riidenagi



Meie kuuajane varu



Köögiaken on meil selline. Täna pistis meil sealt "pilust" näiteks töömees oma peakese sisse



Meie esimene pestud pesu :D



Norman läks ise peole ja palus, et äkki naisterahvad on nii kenad ja teeksid talle aseme, kuna ta ei viitsinud see õhtu oma voodit kokku panna ja peole oli ka ikkagi väga kiire. Kell üks öösel sai igatahes Normani väikest tekki ülisuurde tekikotti sätitud, mis alles seitsmendal korra õnnestus, aga seda kurvem oli hommikul vaatepilt, kui härra magas teksapükstes ja pusas kogu selle kupatuse otsas :( .




Eluisu on otsas ja voodi ei ole koos



Ülim õnnetunne, sest voodi on LÕPUKS koos



Tüdrukud lubasid poistele iga jumala päev midagi toauksele kirjutada :)



Kurb tõsiasi...sokid vedelevad :S



...ja pudelid



Siimu isa oli täna meie esimene külaline:



Kristin värvib kulme...



...ja Norman elab kaasa



Siim teeb elus eimest korda süüa. Siinkohal on paslik ära mainida tänase päeva kõige naljakam hetk. Olgu ära mainitud, et me elame Tammsaare teel ja meil on telekanalitega tõsine probleem. Siim otsustas siis ikkagi lõppude lõpuks Starmani helistada ja peale seda, kui me olime tund aega ootel olnud, vastas väga ähmis tädi ja edasine vestlus toimus umbes nii:
"Hallo, Starman kuuleb."
"Jaa, tere, meil on DigiTv'ga ikka jama..."
"Oodake, ma ei saa aru... mis asi teil on...!?"
"Eee...nooo...eee, me nüüd tegime restardi ära, aga ikka ei tööta"
"Oodake, ma ei saa ikka aru, mis asi teil on...mis teie nimi on?"
"...eeee.....Tammsaare............tähendab, me elame siin Tammsaare teel" ja no edasist ei kuulnud meist keegi, sest naer oli lihtsalt nii vali :D



Õhtu kõige armsam lembehetk