Järgmisena tahaks peatuda teemal: "Norman ja plekid". See on lihtsalt midagi õudset! Sellel nädalal ei ole me muud kuulnud, kui vereplekist tema teksapükstel. Kukkus ju ta meil eelmine nädal käega ora otsa ja oma pisikese aruga pühkis ta kogu kodutee vältel seda verest nõretavat kämmalt pükstesse, mille tulmusena on seal nüüd vereplekk, mis pesus maha ei tulnud. Need teksapüksid on meil elamises vedelenud kõikide toolide ja lauanurkade peal ja taustaks on olnud pidev Normani hala, et keegi need püksid puhtaks teeks. Tema püksid....tema verest....keegi puhtaks teeks!?!?! Jah, ei ole vist raske arvata, et keegi ei ole seda ikkkkkkkka veel teinud. Eelmisel nädala oli probleem selles, et keegi orav sittus talle öistel tundidel Piro pargis tekspükstele. Noorhärral ei jäänud täna muud üle, kui hakata ise nendega pükstega tegelema. Käiku oleks läinud ilmselt kõikvõimalikud pastad ja puhastusvahendid, mis meil elamises üldse leidub, aga tänud vanale-heale googlele otsustas ta kasutada hoopis Kristini kaasatoodud vesinikperoksiidi. Vesinik pükstele pandud ja püksid likku suratud, otsustas ta, et istub nüüd isegi peale suurt tööd ja vaeva tugitoolile ja vahib oma "Peep show'd". Õnneks küll kõrvaklappidega, aga tema kohutavad naerumöiratused ja hirnatused sellel ajal rikuvad viimsegi eluisu. Ei läinud vist poolt tundi, kui ta suutis mu kõrvu kositatada kiljatusega. Lähemalt uurides selgus, et see sama väikse aruga Norman oli meie heledatele tugitoolikatetele ajanud kodutehtud mustsõstrasiirupit. Tekkis tahtmine ta seal sama mõtetes maha kõmmutada. Minu sõimu saatel ei jäänud niigi suitsiidimõtetega inimhingel muud üle, kui tuli oma sammud jälle vannituppa seada (kus ees ootasid juba enne likku pandud verised teksad), et siis meie pisikese kraani all natuke hiiglama suurt tugitoolikatet lobistada. Sitaplekid, vereplekid ja mahlaplekid. Kohe saab järgmine pool tundi täis ja ma ei suuda ära oodata, et mis siis järgmiseks ära märgistatakse.
Margret
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar