Erinevatest seiklustest

Ma arvan, et kõige paslikum oleks sissekannet alustada nädalavahetust, mil mind külastas minu hea sõber Andro. Läksin talle lõbusasti rongijaama vastu ja walkisime meie pessa. Eelnevalt oli talle elutoa põrandale valmis pandud kaks poroloonmadratsit, sest teatavatel põhjustel ei tahtnud keegi talle enda voodit usaldada. Esimest õhtut alustasime Marthi juures, kus Androl tekkisid õige pea probleemid Selveri asukoha mäletamisega. Kahjuks jäid ka meie jaoks saladuslikuks kurikuulsad korterikaaslased, kuid saime tunda nende patenteeritud juustusaia lõhna. Edasi liikusime Pirole, kus Andro mäluprobleemid jätkusid. Nüüd spetsialiseerus ta nimede mitte meelde jätmisele. Ta oli selles võrdlemisi edukas. Andro oli väga meelelahutaja tujus, erinevaid pärle lendas vasakule ja paremale. Tee viis meid Rüütli tänavale, rännakul kohtasime me kaht lõbusat selli hobusemaskides, kellega kohtumine õnnestus jäädvustada ka fotograafiliselt. Kurikuulsat Sparta pitsi kommenteerides suutis Andro välja pobiseda vaid et "kibe on". Jätkus nimesaaga, Mai-Liisist sai Kai-Mai, Ivarist sai kord Tanel, kord Taavi. Õhtu liikus vaikselt edasi kuni otsustasime Androga, et homme ka päev ja kebime vaikselt koju. Kreutzwaldi mäest üles liikudes tundis ta huvi, et kas mul läheduses Hessi või Mäkki pole, sest temal on kõht nii kohutavalt tühi ja praegu olekski paras teha üks burx ja minna koju õndsat und magama. Andro kurvastuseks ei jäänud tee peale ühtegi peatust. Järgmine probleem oli õudselt pikk jalutuskäik, millel ei tulnud lõppu. Vähemalt nii tundus see Androle, mina kui karastunud jalutaja tundsin ennast võrdlemisi hästi. Möödus öö. Hommikul ärkasime kerge kuivustundega kurgus ja valuga peas. Parkisime oma assid teleka ette, lükkasime peale History. Andro tundis ennast topeltporoloonaseme peal nii hästi, et julges öelda selle kohta "parim voodi maailmas". Andro suutis poes käia ja kokku osta endale kõike alates banaanidest, lõpetades kissellidega. Päeva veetsime diivanil vegeteerides. Õhtul liikusime jälle välja, seekord olime rahulikumad. Külastasime Tartu kuulsat söögikohta Metro, soovitan kõigile. Kui leti taga olev noormees seletas mulle, mida ma kõike kolme euro eest saan, siis nägu tõmbus automaatselt naerule. Õnneks oli meil kaine rool, nii ei pidanud Androkene enda jalgu liialt kurnama. Suikusime unne Midsomeri mõrvade saatel.
Hommikul olime reipad kui kitsetalled, halvast enesetundest polnud haisugi, olime mõlemad rõõmsad. Andro lahkus, jäin üksinda. Meelt lahutas taaskord History channel, kuni sain lõpuks endale rüperaali(jee). Õhtul saabusid minu toredad korterikaaslased, kes hakkasid mult kohe võlgu nõudma ja kurjustasid, sest ma polevat koristanud. Suikusime unne siiski sõpradena.

Meil vahetati kolme päeva jooksul radiaatoreid. Üks radikameestest oli väga omapärane kuju, kuklatätokatega. Sellid olid lõbusad ja ütlesid, et neil on savi kas me oleme kodus või ei ole, nad tahavad tööd teha. Töökad härrad said oma tööga hakkama, määrides ära kaks meie seina, aga vähemalt teoorias on meil nüüd talvel soe.  Töömeestega on meil üldse head suhted. Järgnevad paar päeva saame nautida ka akna taga askeldavaid vahvaid oranže mehikesi kes meie elamist soojustavad, et talvel ikka külmaarved madalad oleksid.

Olen paar korda ühes kaaskilvaritega(shoutouts to Marthi,Ivar,Rasmus,Greta,Helen. Prets võib Indoneesias maid avastada) proovinud kätt ka mälumängus, oleme mõlemad korrad jäänud tugevalt keskele, põhjust tähistada küll. Meie tiimi iseloomustab särtsakus, emotsionaalsus, avatus. Eile peale taaskordset tugevat esitust sain kodus nautida Kristini kokatud seljankat, mis lausa rabas mind enda hapususega. Supp viis lausa keele alla, sestap ei piirdunud ma ühe kausiga. Supijärgselt kerre imendunud energialaksu pealt lõpetasin koduse kirjatöö, kirja sai pandud tublisti üle kuuesaja sõna, mis omal ajal oleks tundunud utoopilisena.

Kõik ei ole aga lust, lillepidu ja meelakkumine nagu tunduda võib. Elul Tartus on ka varjupooled, mis kohati võivad osutuda äärmiselt kõhedusttekitavaks. Alustuseks sobiks mainida minu kalli toanaabri Siimu öistest harjumustest. Kuna mina ei vaja öösel nii palju unetunde kui tema, siis siirdun alati viimasena teki alla. Päevamõtteid mõlgutades ei tule uni alati just koheselt. Siimu öine rituaal algab kerge nohinaga, eriti hull on nohin siis kui nina on tatti täis. Järgmisena hakkab ta matsutama nagu põrsas emise külje all. Sellist käitumist on raske kutsuda nauditavaks. Matsutusele järgneb hääl, mille päritolu ma ei oska öelda. Nimelt tundub nagu ta oleks hakanud voodis hoolega krõpsu sööma, teoorias mõeldav, praktikas võimatu. Krõmpsutamise järel hakkab Siimpoiss urisema, unes rääkima ja voodis hullama. Hullamise tagajärjel on ta ka mõnel korral seina üritanud purustada. Meenub seik, kui peale hullamist järgnes pettumust väljendav "Blohh." Kui kõik hullamised, lörisemised, nohisemised ja muu on läbi hakkab peale grand finale. Siimpoiss hakkab norskama. Kui Siimuke norskama hakkab, siis on magama jäämine väga pehmelt öeldes raskendatud. Hirmutav kogu loo juures on fakt, et Siim on varem unes kõndinud ja kui ta seal siplema ja mürama hakkab, siis vasardab peas mõte, et ega ometi nüüd. Samuti pole võimatu, et meil kummitab või siis on mingi veidrik naaber kellele meeldib peale südaööd käia ukse taga koputamas ja siis ära joosta.

Järgmine murepunkt on meie sekeldused nõudepesumasina ja pesumasinaga. Riided kuivavad meil keskeltläbi nädala,sest keegi ei viitsi resti tühjaks teha, pesumasina pestud laadung on sees sõltuvalt päevast 5-12 tundi, misjärel on tunda juba kerget kopituslõhna. Vimka viskamise mõttes olen vist varsti sunnitud inimeste riideid asetama näiteks külmkappi, duši alla või teleka peale. Nõudepesumasina sisemusest kiirguv aroom tõmbab ka kangematel bomžidel oksemaitse kurku. Pole haruldus jätta enda nõusid erinevatesse toanurkadesse, laua peale jne. See tekitab meievahelist käärimist ja paksu verd. Tasub muidugi mainimist, et kui veri muutub liiga paksuks, siis on meil lahjendamiseks olemas pitsid valge viinaga.

Ühes videos välja hõigatud mõte, et me ei viska mitte midagi ära, millele Siim vastas veenva: "Jost." ei ole siiski ajahambale vastu pidanud. Nimelt olin ma eile sunnitud WC potist alla kallama vähemalt nädalavanuse riisi. Aafrikas lapsed nälgivad...Samuti on prügikasti leidnud nädalavanused doktorivorstid, mis on otsast lillakaks tõmmanud ja kõvaduselt teevad pehmematele kividele silmad ette. Aja küsimus on, millal sinna jõuavad marineeritud küüslaugud, mida me Siimuga pärast linnaskäiku laua ääres nii aplalt vitsutasime.

Niipalju siitpoolt praegu, kallid fangirlid ja fanboyd.
Norman