Ei ole ammu enam siia jõudnud. Põhjuseid on taaskord mitmeid. Oleme vajunud rutiini. Kadunud on sügisene sära meie silmist, asendunud on eelmainit sära ilmale vastava sombususega ja üleüldise halli udulooriga. Tammsaare vahva nelik on lõhestunud. Sõbralik tögamine on asendunud salvava ja haigettegeva ärapanemisega. Minule isiklikult on esmaspäevasest õllejoomisest saanud pigem kohustus kui nauding. Mõrkjas, kuid nauditav humalamekk on asendunud kibeda lurri allaneelamisega. Võtmetest koopiate tegemine on meile, kes me esmapilgul võime tunduda tarmukate tudengihakatistena, osutunud ületamatuks takistuseks. Tekib küsimus, kas on üldse mõtet lukumeistrite poole pöördudagi...Margretil pole tugitoolis paremat teha kui mulle enda aevastamisega pinda käia. Palved tegevuse lõpetamiseks on kui kurtidele kõrvadele. Kas minul ei ole õigust rahule? Kaua ma kannatan?
Muresid on veel. Ma ei saa Skype'i sisse logida. Ma ei saa Spotifyst muusikat kuulata. Kas ma sellist elu soovisin endale kui tegin otsuse tulla ülikooli? Kõigil teistel on hea olla ja siis on meie nelik. Me peame taluma ninasõõrmeid lämmatavat prügihaisu, pesemata nõude äärmiselt ebameeldivat lehka ning tõele au andes olen korra läinud magama ka tühja kõhuga, sest me ei suutnud tööülesannete jagamisega hakkama saada. Neli võimekat aju ja null lahendust. See on peeglisse vaatamise koht.
Ma kardan, et olen kaotanud oskuse tuua enda blogikirjutamisega naeratusi innukate lugejate suudele. Samas, kas kõik postitused peavadki olema naljakad? Blogi on meie elust, mis paraku momendil ei pakata just rõõmsusest. Aga me tuleme toime. Me oleme nii kaugele jõudnud, me jõuame ka edasi. Vägisi kisub küll pisarat silma, aga tugev meel kannab meid ja soodsamad tuuled puhuvad loodetavasti ka meie purjeka ulgumerelt vähemalt mingiks ajaks turvalisse sadamasse.
Kõike paremat soovides,
Norman
esmaspäev, 21. oktoober 2013
esmaspäev, 7. oktoober 2013
Vahva neliku seiklused jätkuvad
On kaheksas oktoober, istun köögilaua taga, rüüpan pakisuppi. Mainitud roa fännidel soovitan pöörduda Margreti sahtlisse. Meeleolu loob televusser, mille hääle oleme paraku pidanud maha keerama, sest me oleme inimlikud ja laseme magajatel magada. Pean vabandama lugejate ees, pole jõudnud ammu sissekannet teha. Põhjendada oskan ma seda sõna otseses mõttes rohkem kui ühel viisil.
Olgugi, et ilm on sügisene, ei ole meie päevad sombused ja hallid nagu arvata võiks. Meie päevi sisustab üks pidev majandamine. Mitte üheski Tartu korteris ei ole nii palju patju nagu meite armsas Tammsaare kodukeses. Istumisruumi nimel oleme vahel sunnitud muist patju diivanilt ja tugitoolidelt maha heitma, kuid meie südames on nad siiski aukohal. Järgmine majandusharu, millega me väga tuttavad oleme on taaramajandus. Kui ma peaksin praegu köögikapi ukse avama, siis järgneks esmalt kõrvulukustav kilin ja kolin, millele järgneks Kristini vihane möiratus enda koopast. Ka füüsiline vägivald ei ole välistatud, oleme isekeskis arutanud, et kuna tema on meil tööinimene, siis tuleb tal tihti kokku puutuda eluheidikutega, kes Denim Dreami õues viliseva tuule eest sooja otsima tulevad, kuid kelle karm aga õiglane Kristin erinevate võitluskunstide võtetega kohe jälle Kaubamaja välisuste poole suunab. Õnneks on taaramajanduse näol garanteeritud kõhutäis ka kõige mustemateks päevadeks. Oleme väga sinapeal ka klaasimajandusega. Elame küll neljakesi, kuid vajadusel suudame Coca-Colat valada välja umbes 20le inimesele. Vastavalt maitseeelistustele võime lisada klaasi ka midagi kangemat (wink-wink, teate küll mida).
Oleme sunnitud ka aeg-ajalt majapidamist koristama. Enamjaolt on vastutus langenud minu ja Margreti õlule, Siim ja Kristin vilistavad ja naeravad meie kannatuste üle. Oleme pidanud küürima meie induktsioonpliidi(mis muideks keedab vett kiiremini kui ükskõik mis veekeetja) jaoks sobivaid panne lugematul arvul. Tööpindade pealt leivaraasukeste, rasvapritsmete ja võijälgede ärapühkimisest on saanud minu ja Margreti(toonitan, et ainult meie) jaoks juba nii igapäevane asi. Vahel tahaks öösel uinuma jäädes Siimukese matsutamist ja krõmpsutadest kuulates lausa paar pisarat poetada kogu selle karjuva ebaõigluse pärast, kuid veel jagub jõudu. Veel jagub jõudu...
Meie pesukuivatusrest on üks vahva kaadervärk. Selle kokku- või lahtipanemiseks on vaja umbes kolme inimest, mida suurem tehniline taip seda parem. Täna avaneb minul näiteks imeline võimalus enne magamaminekut lisaks Kerli Dello rahustavale näole piidelda ka voodi kõrval laiuvat resti. Rõõmutunnet on isegi minusugusel sõnaseadjal raske väljendada.
Kristin pole ammu jõudnud kirjutada, sest kui ta ei ole juhuslikult koolis või tööpõllul, on ta ametis enda kaunite kiharate hooldamisega. Erinevad juuksemaskid ja sellele järgnev kaunis veevulin, mis läbi avatud vannitoaukse meieni jõuab taltsutab ka kõige metsikuma tiigri malbeks kassipojaks. Me ei pane talle seda pahaks ka, sest ilu nimel oleme me ju tegelikult kõik kõigeks valmis. Ning kui hommikul ma oma toa uksest unise ja veidi tusasena välja astun ja köögis Kristini punast juuksepahmakat askeldamas näen, siis tuleb paratamatult suur naeratus näole ning päev on kohe rõõmsam. Ta on kui meie väike punane päike! :)
Nädalavahetus möödus minul töise tähe all. Hoidsin eluruume korras, külastasin erinevaid kesklinna toredaid asutusi ja võitsin Euroopa mängu. Kohas nimega Kivi tutvustasime Tartu-Rasmusega külastajatele baari ehitust. Paremale jäi lett, vasakul sai niisama jalutada ning tantsida võis igal pool! Saime ka komplimente meie positiivsuse kohta. Pühapäeva õhtul tabas mind tõttöelda kerge üllatusena Margreti teade, et pere on näljane ja mind on määratud köögitoimkonda. Isu oli praekartulite järgi ja õpetussõnade abil valmis ääretult maitsev roog, mida kiitsid kõik. Kuna mina olen ikka 100% perele pühendunud, siis ei pidanud ma paljuks ka viis minutit enne Säästumarketi sulgemist teha paar kiiremat sammu ehk tormata t-särgi väel kastmeletti ja soetada sealt üks pudel meie kõigi suurt lemmikut - kartulikastet.
Minule isiklikult tundub, et meie korterist on kujunemas majandustudengite üks lemmik õppimiskohti. Võibolla peetakse raamatukogu suurte saalide vahel olevat haudvaikset atmosfääri mõistustkammitsevaks ning seetõttu korraldatakse erinevaid grupitöid meie toreda köögilaua taga. Mitte et ma sellele hirmsasti vastu olen, seltsis ikka segasem. Pigem on see mainitud kirjatükki lugevatele potentsiaalsetele tulevastele majandustudengitele - kui tunnete eneses seletamatut kutsungit Tammsaare 8 poole, siis teadke, et enne teid on siin korda saadetud suuri tegusid!
Täna hommikul kempsu külastades ootas mind klosetipotis üllatus. Nimelt oli Kristin sinna ajapuudusel heitnud oma kausipõhjas ligunenud hommikukrõbuskid. Erivärvilised suhkrurõngad olid torustikku kadumisel üllatavalt tõrksad, õhtuks oli olukord siiski laabunud.
Sellega tipneb ka minu tänaõhtune blogipostitus. Olge ikka mõnusad ja terved edasi ja ärge pidage tudengite üle pikka viha kui me päris igapäevaselt ei jõua teie päevadele enda elukirjeldusega värvi lisada.
Norman
Olgugi, et ilm on sügisene, ei ole meie päevad sombused ja hallid nagu arvata võiks. Meie päevi sisustab üks pidev majandamine. Mitte üheski Tartu korteris ei ole nii palju patju nagu meite armsas Tammsaare kodukeses. Istumisruumi nimel oleme vahel sunnitud muist patju diivanilt ja tugitoolidelt maha heitma, kuid meie südames on nad siiski aukohal. Järgmine majandusharu, millega me väga tuttavad oleme on taaramajandus. Kui ma peaksin praegu köögikapi ukse avama, siis järgneks esmalt kõrvulukustav kilin ja kolin, millele järgneks Kristini vihane möiratus enda koopast. Ka füüsiline vägivald ei ole välistatud, oleme isekeskis arutanud, et kuna tema on meil tööinimene, siis tuleb tal tihti kokku puutuda eluheidikutega, kes Denim Dreami õues viliseva tuule eest sooja otsima tulevad, kuid kelle karm aga õiglane Kristin erinevate võitluskunstide võtetega kohe jälle Kaubamaja välisuste poole suunab. Õnneks on taaramajanduse näol garanteeritud kõhutäis ka kõige mustemateks päevadeks. Oleme väga sinapeal ka klaasimajandusega. Elame küll neljakesi, kuid vajadusel suudame Coca-Colat valada välja umbes 20le inimesele. Vastavalt maitseeelistustele võime lisada klaasi ka midagi kangemat (wink-wink, teate küll mida).
Oleme sunnitud ka aeg-ajalt majapidamist koristama. Enamjaolt on vastutus langenud minu ja Margreti õlule, Siim ja Kristin vilistavad ja naeravad meie kannatuste üle. Oleme pidanud küürima meie induktsioonpliidi(mis muideks keedab vett kiiremini kui ükskõik mis veekeetja) jaoks sobivaid panne lugematul arvul. Tööpindade pealt leivaraasukeste, rasvapritsmete ja võijälgede ärapühkimisest on saanud minu ja Margreti(toonitan, et ainult meie) jaoks juba nii igapäevane asi. Vahel tahaks öösel uinuma jäädes Siimukese matsutamist ja krõmpsutadest kuulates lausa paar pisarat poetada kogu selle karjuva ebaõigluse pärast, kuid veel jagub jõudu. Veel jagub jõudu...
Meie pesukuivatusrest on üks vahva kaadervärk. Selle kokku- või lahtipanemiseks on vaja umbes kolme inimest, mida suurem tehniline taip seda parem. Täna avaneb minul näiteks imeline võimalus enne magamaminekut lisaks Kerli Dello rahustavale näole piidelda ka voodi kõrval laiuvat resti. Rõõmutunnet on isegi minusugusel sõnaseadjal raske väljendada.
Kristin pole ammu jõudnud kirjutada, sest kui ta ei ole juhuslikult koolis või tööpõllul, on ta ametis enda kaunite kiharate hooldamisega. Erinevad juuksemaskid ja sellele järgnev kaunis veevulin, mis läbi avatud vannitoaukse meieni jõuab taltsutab ka kõige metsikuma tiigri malbeks kassipojaks. Me ei pane talle seda pahaks ka, sest ilu nimel oleme me ju tegelikult kõik kõigeks valmis. Ning kui hommikul ma oma toa uksest unise ja veidi tusasena välja astun ja köögis Kristini punast juuksepahmakat askeldamas näen, siis tuleb paratamatult suur naeratus näole ning päev on kohe rõõmsam. Ta on kui meie väike punane päike! :)
Nädalavahetus möödus minul töise tähe all. Hoidsin eluruume korras, külastasin erinevaid kesklinna toredaid asutusi ja võitsin Euroopa mängu. Kohas nimega Kivi tutvustasime Tartu-Rasmusega külastajatele baari ehitust. Paremale jäi lett, vasakul sai niisama jalutada ning tantsida võis igal pool! Saime ka komplimente meie positiivsuse kohta. Pühapäeva õhtul tabas mind tõttöelda kerge üllatusena Margreti teade, et pere on näljane ja mind on määratud köögitoimkonda. Isu oli praekartulite järgi ja õpetussõnade abil valmis ääretult maitsev roog, mida kiitsid kõik. Kuna mina olen ikka 100% perele pühendunud, siis ei pidanud ma paljuks ka viis minutit enne Säästumarketi sulgemist teha paar kiiremat sammu ehk tormata t-särgi väel kastmeletti ja soetada sealt üks pudel meie kõigi suurt lemmikut - kartulikastet.
Minule isiklikult tundub, et meie korterist on kujunemas majandustudengite üks lemmik õppimiskohti. Võibolla peetakse raamatukogu suurte saalide vahel olevat haudvaikset atmosfääri mõistustkammitsevaks ning seetõttu korraldatakse erinevaid grupitöid meie toreda köögilaua taga. Mitte et ma sellele hirmsasti vastu olen, seltsis ikka segasem. Pigem on see mainitud kirjatükki lugevatele potentsiaalsetele tulevastele majandustudengitele - kui tunnete eneses seletamatut kutsungit Tammsaare 8 poole, siis teadke, et enne teid on siin korda saadetud suuri tegusid!
Täna hommikul kempsu külastades ootas mind klosetipotis üllatus. Nimelt oli Kristin sinna ajapuudusel heitnud oma kausipõhjas ligunenud hommikukrõbuskid. Erivärvilised suhkrurõngad olid torustikku kadumisel üllatavalt tõrksad, õhtuks oli olukord siiski laabunud.
Sellega tipneb ka minu tänaõhtune blogipostitus. Olge ikka mõnusad ja terved edasi ja ärge pidage tudengite üle pikka viha kui me päris igapäevaselt ei jõua teie päevadele enda elukirjeldusega värvi lisada.
Norman
kolmapäev, 25. september 2013
Erinevatest seiklustest
Ma arvan, et kõige paslikum oleks sissekannet alustada nädalavahetust, mil mind külastas minu hea sõber Andro. Läksin talle lõbusasti rongijaama vastu ja walkisime meie pessa. Eelnevalt oli talle elutoa põrandale valmis pandud kaks poroloonmadratsit, sest teatavatel põhjustel ei tahtnud keegi talle enda voodit usaldada. Esimest õhtut alustasime Marthi juures, kus Androl tekkisid õige pea probleemid Selveri asukoha mäletamisega. Kahjuks jäid ka meie jaoks saladuslikuks kurikuulsad korterikaaslased, kuid saime tunda nende patenteeritud juustusaia lõhna. Edasi liikusime Pirole, kus Andro mäluprobleemid jätkusid. Nüüd spetsialiseerus ta nimede mitte meelde jätmisele. Ta oli selles võrdlemisi edukas. Andro oli väga meelelahutaja tujus, erinevaid pärle lendas vasakule ja paremale. Tee viis meid Rüütli tänavale, rännakul kohtasime me kaht lõbusat selli hobusemaskides, kellega kohtumine õnnestus jäädvustada ka fotograafiliselt. Kurikuulsat Sparta pitsi kommenteerides suutis Andro välja pobiseda vaid et "kibe on". Jätkus nimesaaga, Mai-Liisist sai Kai-Mai, Ivarist sai kord Tanel, kord Taavi. Õhtu liikus vaikselt edasi kuni otsustasime Androga, et homme ka päev ja kebime vaikselt koju. Kreutzwaldi mäest üles liikudes tundis ta huvi, et kas mul läheduses Hessi või Mäkki pole, sest temal on kõht nii kohutavalt tühi ja praegu olekski paras teha üks burx ja minna koju õndsat und magama. Andro kurvastuseks ei jäänud tee peale ühtegi peatust. Järgmine probleem oli õudselt pikk jalutuskäik, millel ei tulnud lõppu. Vähemalt nii tundus see Androle, mina kui karastunud jalutaja tundsin ennast võrdlemisi hästi. Möödus öö. Hommikul ärkasime kerge kuivustundega kurgus ja valuga peas. Parkisime oma assid teleka ette, lükkasime peale History. Andro tundis ennast topeltporoloonaseme peal nii hästi, et julges öelda selle kohta "parim voodi maailmas". Andro suutis poes käia ja kokku osta endale kõike alates banaanidest, lõpetades kissellidega. Päeva veetsime diivanil vegeteerides. Õhtul liikusime jälle välja, seekord olime rahulikumad. Külastasime Tartu kuulsat söögikohta Metro, soovitan kõigile. Kui leti taga olev noormees seletas mulle, mida ma kõike kolme euro eest saan, siis nägu tõmbus automaatselt naerule. Õnneks oli meil kaine rool, nii ei pidanud Androkene enda jalgu liialt kurnama. Suikusime unne Midsomeri mõrvade saatel.
Hommikul olime reipad kui kitsetalled, halvast enesetundest polnud haisugi, olime mõlemad rõõmsad. Andro lahkus, jäin üksinda. Meelt lahutas taaskord History channel, kuni sain lõpuks endale rüperaali(jee). Õhtul saabusid minu toredad korterikaaslased, kes hakkasid mult kohe võlgu nõudma ja kurjustasid, sest ma polevat koristanud. Suikusime unne siiski sõpradena.
Meil vahetati kolme päeva jooksul radiaatoreid. Üks radikameestest oli väga omapärane kuju, kuklatätokatega. Sellid olid lõbusad ja ütlesid, et neil on savi kas me oleme kodus või ei ole, nad tahavad tööd teha. Töökad härrad said oma tööga hakkama, määrides ära kaks meie seina, aga vähemalt teoorias on meil nüüd talvel soe. Töömeestega on meil üldse head suhted. Järgnevad paar päeva saame nautida ka akna taga askeldavaid vahvaid oranže mehikesi kes meie elamist soojustavad, et talvel ikka külmaarved madalad oleksid.
Olen paar korda ühes kaaskilvaritega(shoutouts to Marthi,Ivar,Rasmus,Greta,Helen. Prets võib Indoneesias maid avastada) proovinud kätt ka mälumängus, oleme mõlemad korrad jäänud tugevalt keskele, põhjust tähistada küll. Meie tiimi iseloomustab särtsakus, emotsionaalsus, avatus. Eile peale taaskordset tugevat esitust sain kodus nautida Kristini kokatud seljankat, mis lausa rabas mind enda hapususega. Supp viis lausa keele alla, sestap ei piirdunud ma ühe kausiga. Supijärgselt kerre imendunud energialaksu pealt lõpetasin koduse kirjatöö, kirja sai pandud tublisti üle kuuesaja sõna, mis omal ajal oleks tundunud utoopilisena.
Kõik ei ole aga lust, lillepidu ja meelakkumine nagu tunduda võib. Elul Tartus on ka varjupooled, mis kohati võivad osutuda äärmiselt kõhedusttekitavaks. Alustuseks sobiks mainida minu kalli toanaabri Siimu öistest harjumustest. Kuna mina ei vaja öösel nii palju unetunde kui tema, siis siirdun alati viimasena teki alla. Päevamõtteid mõlgutades ei tule uni alati just koheselt. Siimu öine rituaal algab kerge nohinaga, eriti hull on nohin siis kui nina on tatti täis. Järgmisena hakkab ta matsutama nagu põrsas emise külje all. Sellist käitumist on raske kutsuda nauditavaks. Matsutusele järgneb hääl, mille päritolu ma ei oska öelda. Nimelt tundub nagu ta oleks hakanud voodis hoolega krõpsu sööma, teoorias mõeldav, praktikas võimatu. Krõmpsutamise järel hakkab Siimpoiss urisema, unes rääkima ja voodis hullama. Hullamise tagajärjel on ta ka mõnel korral seina üritanud purustada. Meenub seik, kui peale hullamist järgnes pettumust väljendav "Blohh." Kui kõik hullamised, lörisemised, nohisemised ja muu on läbi hakkab peale grand finale. Siimpoiss hakkab norskama. Kui Siimuke norskama hakkab, siis on magama jäämine väga pehmelt öeldes raskendatud. Hirmutav kogu loo juures on fakt, et Siim on varem unes kõndinud ja kui ta seal siplema ja mürama hakkab, siis vasardab peas mõte, et ega ometi nüüd. Samuti pole võimatu, et meil kummitab või siis on mingi veidrik naaber kellele meeldib peale südaööd käia ukse taga koputamas ja siis ära joosta.
Järgmine murepunkt on meie sekeldused nõudepesumasina ja pesumasinaga. Riided kuivavad meil keskeltläbi nädala,sest keegi ei viitsi resti tühjaks teha, pesumasina pestud laadung on sees sõltuvalt päevast 5-12 tundi, misjärel on tunda juba kerget kopituslõhna. Vimka viskamise mõttes olen vist varsti sunnitud inimeste riideid asetama näiteks külmkappi, duši alla või teleka peale. Nõudepesumasina sisemusest kiirguv aroom tõmbab ka kangematel bomžidel oksemaitse kurku. Pole haruldus jätta enda nõusid erinevatesse toanurkadesse, laua peale jne. See tekitab meievahelist käärimist ja paksu verd. Tasub muidugi mainimist, et kui veri muutub liiga paksuks, siis on meil lahjendamiseks olemas pitsid valge viinaga.
Ühes videos välja hõigatud mõte, et me ei viska mitte midagi ära, millele Siim vastas veenva: "Jost." ei ole siiski ajahambale vastu pidanud. Nimelt olin ma eile sunnitud WC potist alla kallama vähemalt nädalavanuse riisi. Aafrikas lapsed nälgivad...Samuti on prügikasti leidnud nädalavanused doktorivorstid, mis on otsast lillakaks tõmmanud ja kõvaduselt teevad pehmematele kividele silmad ette. Aja küsimus on, millal sinna jõuavad marineeritud küüslaugud, mida me Siimuga pärast linnaskäiku laua ääres nii aplalt vitsutasime.
Niipalju siitpoolt praegu, kallid fangirlid ja fanboyd.
Norman
Hommikul olime reipad kui kitsetalled, halvast enesetundest polnud haisugi, olime mõlemad rõõmsad. Andro lahkus, jäin üksinda. Meelt lahutas taaskord History channel, kuni sain lõpuks endale rüperaali(jee). Õhtul saabusid minu toredad korterikaaslased, kes hakkasid mult kohe võlgu nõudma ja kurjustasid, sest ma polevat koristanud. Suikusime unne siiski sõpradena.
Meil vahetati kolme päeva jooksul radiaatoreid. Üks radikameestest oli väga omapärane kuju, kuklatätokatega. Sellid olid lõbusad ja ütlesid, et neil on savi kas me oleme kodus või ei ole, nad tahavad tööd teha. Töökad härrad said oma tööga hakkama, määrides ära kaks meie seina, aga vähemalt teoorias on meil nüüd talvel soe. Töömeestega on meil üldse head suhted. Järgnevad paar päeva saame nautida ka akna taga askeldavaid vahvaid oranže mehikesi kes meie elamist soojustavad, et talvel ikka külmaarved madalad oleksid.
Olen paar korda ühes kaaskilvaritega(shoutouts to Marthi,Ivar,Rasmus,Greta,Helen. Prets võib Indoneesias maid avastada) proovinud kätt ka mälumängus, oleme mõlemad korrad jäänud tugevalt keskele, põhjust tähistada küll. Meie tiimi iseloomustab särtsakus, emotsionaalsus, avatus. Eile peale taaskordset tugevat esitust sain kodus nautida Kristini kokatud seljankat, mis lausa rabas mind enda hapususega. Supp viis lausa keele alla, sestap ei piirdunud ma ühe kausiga. Supijärgselt kerre imendunud energialaksu pealt lõpetasin koduse kirjatöö, kirja sai pandud tublisti üle kuuesaja sõna, mis omal ajal oleks tundunud utoopilisena.
Kõik ei ole aga lust, lillepidu ja meelakkumine nagu tunduda võib. Elul Tartus on ka varjupooled, mis kohati võivad osutuda äärmiselt kõhedusttekitavaks. Alustuseks sobiks mainida minu kalli toanaabri Siimu öistest harjumustest. Kuna mina ei vaja öösel nii palju unetunde kui tema, siis siirdun alati viimasena teki alla. Päevamõtteid mõlgutades ei tule uni alati just koheselt. Siimu öine rituaal algab kerge nohinaga, eriti hull on nohin siis kui nina on tatti täis. Järgmisena hakkab ta matsutama nagu põrsas emise külje all. Sellist käitumist on raske kutsuda nauditavaks. Matsutusele järgneb hääl, mille päritolu ma ei oska öelda. Nimelt tundub nagu ta oleks hakanud voodis hoolega krõpsu sööma, teoorias mõeldav, praktikas võimatu. Krõmpsutamise järel hakkab Siimpoiss urisema, unes rääkima ja voodis hullama. Hullamise tagajärjel on ta ka mõnel korral seina üritanud purustada. Meenub seik, kui peale hullamist järgnes pettumust väljendav "Blohh." Kui kõik hullamised, lörisemised, nohisemised ja muu on läbi hakkab peale grand finale. Siimpoiss hakkab norskama. Kui Siimuke norskama hakkab, siis on magama jäämine väga pehmelt öeldes raskendatud. Hirmutav kogu loo juures on fakt, et Siim on varem unes kõndinud ja kui ta seal siplema ja mürama hakkab, siis vasardab peas mõte, et ega ometi nüüd. Samuti pole võimatu, et meil kummitab või siis on mingi veidrik naaber kellele meeldib peale südaööd käia ukse taga koputamas ja siis ära joosta.
Järgmine murepunkt on meie sekeldused nõudepesumasina ja pesumasinaga. Riided kuivavad meil keskeltläbi nädala,sest keegi ei viitsi resti tühjaks teha, pesumasina pestud laadung on sees sõltuvalt päevast 5-12 tundi, misjärel on tunda juba kerget kopituslõhna. Vimka viskamise mõttes olen vist varsti sunnitud inimeste riideid asetama näiteks külmkappi, duši alla või teleka peale. Nõudepesumasina sisemusest kiirguv aroom tõmbab ka kangematel bomžidel oksemaitse kurku. Pole haruldus jätta enda nõusid erinevatesse toanurkadesse, laua peale jne. See tekitab meievahelist käärimist ja paksu verd. Tasub muidugi mainimist, et kui veri muutub liiga paksuks, siis on meil lahjendamiseks olemas pitsid valge viinaga.
Ühes videos välja hõigatud mõte, et me ei viska mitte midagi ära, millele Siim vastas veenva: "Jost." ei ole siiski ajahambale vastu pidanud. Nimelt olin ma eile sunnitud WC potist alla kallama vähemalt nädalavanuse riisi. Aafrikas lapsed nälgivad...Samuti on prügikasti leidnud nädalavanused doktorivorstid, mis on otsast lillakaks tõmmanud ja kõvaduselt teevad pehmematele kividele silmad ette. Aja küsimus on, millal sinna jõuavad marineeritud küüslaugud, mida me Siimuga pärast linnaskäiku laua ääres nii aplalt vitsutasime.
Niipalju siitpoolt praegu, kallid fangirlid ja fanboyd.
Norman
neljapäev, 19. september 2013
kolmapäev, 18. september 2013
Norman ja plekid ehk igapäevane rist ja viletsus
Alustuseks võib vist mainida, et kui sõita pühapäevasel päeval Tartu linna sildi alt sisse ja küsida Siimult kella, siis tõenäoliselt saad sa vastuse, et kell on parasjagu veerand kolmteist. Vot nii.
Järgmisena tahaks peatuda teemal: "Norman ja plekid". See on lihtsalt midagi õudset! Sellel nädalal ei ole me muud kuulnud, kui vereplekist tema teksapükstel. Kukkus ju ta meil eelmine nädal käega ora otsa ja oma pisikese aruga pühkis ta kogu kodutee vältel seda verest nõretavat kämmalt pükstesse, mille tulmusena on seal nüüd vereplekk, mis pesus maha ei tulnud. Need teksapüksid on meil elamises vedelenud kõikide toolide ja lauanurkade peal ja taustaks on olnud pidev Normani hala, et keegi need püksid puhtaks teeks. Tema püksid....tema verest....keegi puhtaks teeks!?!?! Jah, ei ole vist raske arvata, et keegi ei ole seda ikkkkkkkka veel teinud. Eelmisel nädala oli probleem selles, et keegi orav sittus talle öistel tundidel Piro pargis tekspükstele. Noorhärral ei jäänud täna muud üle, kui hakata ise nendega pükstega tegelema. Käiku oleks läinud ilmselt kõikvõimalikud pastad ja puhastusvahendid, mis meil elamises üldse leidub, aga tänud vanale-heale googlele otsustas ta kasutada hoopis Kristini kaasatoodud vesinikperoksiidi. Vesinik pükstele pandud ja püksid likku suratud, otsustas ta, et istub nüüd isegi peale suurt tööd ja vaeva tugitoolile ja vahib oma "Peep show'd". Õnneks küll kõrvaklappidega, aga tema kohutavad naerumöiratused ja hirnatused sellel ajal rikuvad viimsegi eluisu. Ei läinud vist poolt tundi, kui ta suutis mu kõrvu kositatada kiljatusega. Lähemalt uurides selgus, et see sama väikse aruga Norman oli meie heledatele tugitoolikatetele ajanud kodutehtud mustsõstrasiirupit. Tekkis tahtmine ta seal sama mõtetes maha kõmmutada. Minu sõimu saatel ei jäänud niigi suitsiidimõtetega inimhingel muud üle, kui tuli oma sammud jälle vannituppa seada (kus ees ootasid juba enne likku pandud verised teksad), et siis meie pisikese kraani all natuke hiiglama suurt tugitoolikatet lobistada. Sitaplekid, vereplekid ja mahlaplekid. Kohe saab järgmine pool tundi täis ja ma ei suuda ära oodata, et mis siis järgmiseks ära märgistatakse.
EDIT: Tuli ära! Norman hakkas habet ajama ja muidugi ei möödunud see "märgistamiseta".
Margret
Järgmisena tahaks peatuda teemal: "Norman ja plekid". See on lihtsalt midagi õudset! Sellel nädalal ei ole me muud kuulnud, kui vereplekist tema teksapükstel. Kukkus ju ta meil eelmine nädal käega ora otsa ja oma pisikese aruga pühkis ta kogu kodutee vältel seda verest nõretavat kämmalt pükstesse, mille tulmusena on seal nüüd vereplekk, mis pesus maha ei tulnud. Need teksapüksid on meil elamises vedelenud kõikide toolide ja lauanurkade peal ja taustaks on olnud pidev Normani hala, et keegi need püksid puhtaks teeks. Tema püksid....tema verest....keegi puhtaks teeks!?!?! Jah, ei ole vist raske arvata, et keegi ei ole seda ikkkkkkkka veel teinud. Eelmisel nädala oli probleem selles, et keegi orav sittus talle öistel tundidel Piro pargis tekspükstele. Noorhärral ei jäänud täna muud üle, kui hakata ise nendega pükstega tegelema. Käiku oleks läinud ilmselt kõikvõimalikud pastad ja puhastusvahendid, mis meil elamises üldse leidub, aga tänud vanale-heale googlele otsustas ta kasutada hoopis Kristini kaasatoodud vesinikperoksiidi. Vesinik pükstele pandud ja püksid likku suratud, otsustas ta, et istub nüüd isegi peale suurt tööd ja vaeva tugitoolile ja vahib oma "Peep show'd". Õnneks küll kõrvaklappidega, aga tema kohutavad naerumöiratused ja hirnatused sellel ajal rikuvad viimsegi eluisu. Ei läinud vist poolt tundi, kui ta suutis mu kõrvu kositatada kiljatusega. Lähemalt uurides selgus, et see sama väikse aruga Norman oli meie heledatele tugitoolikatetele ajanud kodutehtud mustsõstrasiirupit. Tekkis tahtmine ta seal sama mõtetes maha kõmmutada. Minu sõimu saatel ei jäänud niigi suitsiidimõtetega inimhingel muud üle, kui tuli oma sammud jälle vannituppa seada (kus ees ootasid juba enne likku pandud verised teksad), et siis meie pisikese kraani all natuke hiiglama suurt tugitoolikatet lobistada. Sitaplekid, vereplekid ja mahlaplekid. Kohe saab järgmine pool tundi täis ja ma ei suuda ära oodata, et mis siis järgmiseks ära märgistatakse.
Margret
teisipäev, 17. september 2013
See tehti ära!
Veidi üliõpilaselu võludest ja valudest. Esiteks ma ei soovita kellelgi kunagi minna raamatukokku õpikuid võtma päev enne seminari. Mina näiteks pean kuidagi hakkama saama ilma raamatuta "Ladina keel juristidele". Samuti ei ole kõige parem mõte võtta endale üheks aineks vene õiguskeelt, kui ikka erilist fiilingut ja särtsakust pole sees. Selle lolli vea suutsin parandada viimasel minutil.
Räägime natuke näljatundest. Tänane äratus oli paraku kaheksanda tunni esimeses veerandis, 15 minutit pikutasin rahulikult edasi ja kuidagi isegi ei hilinenud loengusse. Hommikusöögiks sain paraku ajalise kammitsemise tõttu lubada vaid suurusjärgus 14 viinamarja. Õiguse entsüklopeedia järgne rammetus pärssis ka söögiisu ja nii liikusin järgmisesse loengusse olekus, kus paagis oli vaid kaheksa Margreti tagant pihta pandud salsanuti. Oi ma juba ootasin seda kojujõudmist, eeldasin et kapis midagi ikka on. Paraku tabas mind ahastus kui pilgu külmiku sügavustesse heitsin. Pidin olemasolevast midagi meisterdama, taldrikule jõudsid nelja päeva vanused makaronid. Pärast kiiret mikrolainekiiritamisprotsessi lisasin riivjuustu, kartulikastet, majoneesi(mida ma ei tohtinud panna, sest meil ei jagu nüüd mingite kotletipurakate jaoks majoneesi) ja sweetchilli kastet. Äraütlemata maitsev toit tuli, öelge veel, et mehed ei oska süüa teha.
Eile saime endale ka lisakanaleid peale ETV. Kõige õnnelikum oli selle üle meie rõõmupall Kristin, kes bustis kohe paar move-i. Õhtuseks meelelahutuseks sai äärmiselt põnev psühhothriller "Elusalt maetud". Ma spoilima ei hakka, aga see mees saab lõpus surma. Väga närvekõditav filmielamus. Eriti magusaks tegi eilse õhtu/öö fakt, et ma jäin enne Siimu magama, mistõttu ma ei pidanud tema õudset mörinat taluma. Muide, Möriseja on praegu ametis lõikelaua pesemisega. Nii tubli! :)
Tartu elu jooksul olen kohanud ka erinevakaliibrilisi kuulsuseid. Esimesel päeval nägin Jan Uuspõldu, esimesel ööl Hendrik Toompere juunior juuniorit, keda ma kiitsin tema esituse eest "Kolmes ões". Jäädvustasime ka meie kohtumise fotoga. Täna silmasin ka Hendrik Toompere juuniorit. Põhimõtteliselt võib mind ainuüksi nende kohtumiste põhjal pidada äärmiselt fenomenaalseks persooniks, KUID. Siin on üks kuid. Täna, raamatukogust tulles trepist alla minnes tuli mulle vastu ei keegi muu kui Erkki Hüva. MILJON!
Sellega momendil lõpetan, õdakul kaen üle tudengikilva.
postitaja: Norman
Räägime natuke näljatundest. Tänane äratus oli paraku kaheksanda tunni esimeses veerandis, 15 minutit pikutasin rahulikult edasi ja kuidagi isegi ei hilinenud loengusse. Hommikusöögiks sain paraku ajalise kammitsemise tõttu lubada vaid suurusjärgus 14 viinamarja. Õiguse entsüklopeedia järgne rammetus pärssis ka söögiisu ja nii liikusin järgmisesse loengusse olekus, kus paagis oli vaid kaheksa Margreti tagant pihta pandud salsanuti. Oi ma juba ootasin seda kojujõudmist, eeldasin et kapis midagi ikka on. Paraku tabas mind ahastus kui pilgu külmiku sügavustesse heitsin. Pidin olemasolevast midagi meisterdama, taldrikule jõudsid nelja päeva vanused makaronid. Pärast kiiret mikrolainekiiritamisprotsessi lisasin riivjuustu, kartulikastet, majoneesi(mida ma ei tohtinud panna, sest meil ei jagu nüüd mingite kotletipurakate jaoks majoneesi) ja sweetchilli kastet. Äraütlemata maitsev toit tuli, öelge veel, et mehed ei oska süüa teha.
Eile saime endale ka lisakanaleid peale ETV. Kõige õnnelikum oli selle üle meie rõõmupall Kristin, kes bustis kohe paar move-i. Õhtuseks meelelahutuseks sai äärmiselt põnev psühhothriller "Elusalt maetud". Ma spoilima ei hakka, aga see mees saab lõpus surma. Väga närvekõditav filmielamus. Eriti magusaks tegi eilse õhtu/öö fakt, et ma jäin enne Siimu magama, mistõttu ma ei pidanud tema õudset mörinat taluma. Muide, Möriseja on praegu ametis lõikelaua pesemisega. Nii tubli! :)
Tartu elu jooksul olen kohanud ka erinevakaliibrilisi kuulsuseid. Esimesel päeval nägin Jan Uuspõldu, esimesel ööl Hendrik Toompere juunior juuniorit, keda ma kiitsin tema esituse eest "Kolmes ões". Jäädvustasime ka meie kohtumise fotoga. Täna silmasin ka Hendrik Toompere juuniorit. Põhimõtteliselt võib mind ainuüksi nende kohtumiste põhjal pidada äärmiselt fenomenaalseks persooniks, KUID. Siin on üks kuid. Täna, raamatukogust tulles trepist alla minnes tuli mulle vastu ei keegi muu kui Erkki Hüva. MILJON!
Sellega momendil lõpetan, õdakul kaen üle tudengikilva.
postitaja: Norman
Tellimine:
Postitused (Atom)