On kaheksas oktoober, istun köögilaua taga, rüüpan pakisuppi. Mainitud roa fännidel soovitan pöörduda Margreti sahtlisse. Meeleolu loob televusser, mille hääle oleme paraku pidanud maha keerama, sest me oleme inimlikud ja laseme magajatel magada. Pean vabandama lugejate ees, pole jõudnud ammu sissekannet teha. Põhjendada oskan ma seda sõna otseses mõttes rohkem kui ühel viisil.
Olgugi, et ilm on sügisene, ei ole meie päevad sombused ja hallid nagu arvata võiks. Meie päevi sisustab üks pidev majandamine. Mitte üheski Tartu korteris ei ole nii palju patju nagu meite armsas Tammsaare kodukeses. Istumisruumi nimel oleme vahel sunnitud muist patju diivanilt ja tugitoolidelt maha heitma, kuid meie südames on nad siiski aukohal. Järgmine majandusharu, millega me väga tuttavad oleme on taaramajandus. Kui ma peaksin praegu köögikapi ukse avama, siis järgneks esmalt kõrvulukustav kilin ja kolin, millele järgneks Kristini vihane möiratus enda koopast. Ka füüsiline vägivald ei ole välistatud, oleme isekeskis arutanud, et kuna tema on meil tööinimene, siis tuleb tal tihti kokku puutuda eluheidikutega, kes Denim Dreami õues viliseva tuule eest sooja otsima tulevad, kuid kelle karm aga õiglane Kristin erinevate võitluskunstide võtetega kohe jälle Kaubamaja välisuste poole suunab. Õnneks on taaramajanduse näol garanteeritud kõhutäis ka kõige mustemateks päevadeks. Oleme väga sinapeal ka klaasimajandusega. Elame küll neljakesi, kuid vajadusel suudame Coca-Colat valada välja umbes 20le inimesele. Vastavalt maitseeelistustele võime lisada klaasi ka midagi kangemat (wink-wink, teate küll mida).
Oleme sunnitud ka aeg-ajalt majapidamist koristama. Enamjaolt on vastutus langenud minu ja Margreti õlule, Siim ja Kristin vilistavad ja naeravad meie kannatuste üle. Oleme pidanud küürima meie induktsioonpliidi(mis muideks keedab vett kiiremini kui ükskõik mis veekeetja) jaoks sobivaid panne lugematul arvul. Tööpindade pealt leivaraasukeste, rasvapritsmete ja võijälgede ärapühkimisest on saanud minu ja Margreti(toonitan, et ainult meie) jaoks juba nii igapäevane asi. Vahel tahaks öösel uinuma jäädes Siimukese matsutamist ja krõmpsutadest kuulates lausa paar pisarat poetada kogu selle karjuva ebaõigluse pärast, kuid veel jagub jõudu. Veel jagub jõudu...
Meie pesukuivatusrest on üks vahva kaadervärk. Selle kokku- või lahtipanemiseks on vaja umbes kolme inimest, mida suurem tehniline taip seda parem. Täna avaneb minul näiteks imeline võimalus enne magamaminekut lisaks Kerli Dello rahustavale näole piidelda ka voodi kõrval laiuvat resti. Rõõmutunnet on isegi minusugusel sõnaseadjal raske väljendada.
Kristin pole ammu jõudnud kirjutada, sest kui ta ei ole juhuslikult koolis või tööpõllul, on ta ametis enda kaunite kiharate hooldamisega. Erinevad juuksemaskid ja sellele järgnev kaunis veevulin, mis läbi avatud vannitoaukse meieni jõuab taltsutab ka kõige metsikuma tiigri malbeks kassipojaks. Me ei pane talle seda pahaks ka, sest ilu nimel oleme me ju tegelikult kõik kõigeks valmis. Ning kui hommikul ma oma toa uksest unise ja veidi tusasena välja astun ja köögis Kristini punast juuksepahmakat askeldamas näen, siis tuleb paratamatult suur naeratus näole ning päev on kohe rõõmsam. Ta on kui meie väike punane päike! :)
Nädalavahetus möödus minul töise tähe all. Hoidsin eluruume korras, külastasin erinevaid kesklinna toredaid asutusi ja võitsin Euroopa mängu. Kohas nimega Kivi tutvustasime Tartu-Rasmusega külastajatele baari ehitust. Paremale jäi lett, vasakul sai niisama jalutada ning tantsida võis igal pool! Saime ka komplimente meie positiivsuse kohta. Pühapäeva õhtul tabas mind tõttöelda kerge üllatusena Margreti teade, et pere on näljane ja mind on määratud köögitoimkonda. Isu oli praekartulite järgi ja õpetussõnade abil valmis ääretult maitsev roog, mida kiitsid kõik. Kuna mina olen ikka 100% perele pühendunud, siis ei pidanud ma paljuks ka viis minutit enne Säästumarketi sulgemist teha paar kiiremat sammu ehk tormata t-särgi väel kastmeletti ja soetada sealt üks pudel meie kõigi suurt lemmikut - kartulikastet.
Minule isiklikult tundub, et meie korterist on kujunemas majandustudengite üks lemmik õppimiskohti. Võibolla peetakse raamatukogu suurte saalide vahel olevat haudvaikset atmosfääri mõistustkammitsevaks ning seetõttu korraldatakse erinevaid grupitöid meie toreda köögilaua taga. Mitte et ma sellele hirmsasti vastu olen, seltsis ikka segasem. Pigem on see mainitud kirjatükki lugevatele potentsiaalsetele tulevastele majandustudengitele - kui tunnete eneses seletamatut kutsungit Tammsaare 8 poole, siis teadke, et enne teid on siin korda saadetud suuri tegusid!
Täna hommikul kempsu külastades ootas mind klosetipotis üllatus. Nimelt oli Kristin sinna ajapuudusel heitnud oma kausipõhjas ligunenud hommikukrõbuskid. Erivärvilised suhkrurõngad olid torustikku kadumisel üllatavalt tõrksad, õhtuks oli olukord siiski laabunud.
Sellega tipneb ka minu tänaõhtune blogipostitus. Olge ikka mõnusad ja terved edasi ja ärge pidage tudengite üle pikka viha kui me päris igapäevaselt ei jõua teie päevadele enda elukirjeldusega värvi lisada.
Norman
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar