Ei ole ammu enam siia jõudnud. Põhjuseid on taaskord mitmeid. Oleme vajunud rutiini. Kadunud on sügisene sära meie silmist, asendunud on eelmainit sära ilmale vastava sombususega ja üleüldise halli udulooriga. Tammsaare vahva nelik on lõhestunud. Sõbralik tögamine on asendunud salvava ja haigettegeva ärapanemisega. Minule isiklikult on esmaspäevasest õllejoomisest saanud pigem kohustus kui nauding. Mõrkjas, kuid nauditav humalamekk on asendunud kibeda lurri allaneelamisega. Võtmetest koopiate tegemine on meile, kes me esmapilgul võime tunduda tarmukate tudengihakatistena, osutunud ületamatuks takistuseks. Tekib küsimus, kas on üldse mõtet lukumeistrite poole pöördudagi...Margretil pole tugitoolis paremat teha kui mulle enda aevastamisega pinda käia. Palved tegevuse lõpetamiseks on kui kurtidele kõrvadele. Kas minul ei ole õigust rahule? Kaua ma kannatan?
Muresid on veel. Ma ei saa Skype'i sisse logida. Ma ei saa Spotifyst muusikat kuulata. Kas ma sellist elu soovisin endale kui tegin otsuse tulla ülikooli? Kõigil teistel on hea olla ja siis on meie nelik. Me peame taluma ninasõõrmeid lämmatavat prügihaisu, pesemata nõude äärmiselt ebameeldivat lehka ning tõele au andes olen korra läinud magama ka tühja kõhuga, sest me ei suutnud tööülesannete jagamisega hakkama saada. Neli võimekat aju ja null lahendust. See on peeglisse vaatamise koht.
Ma kardan, et olen kaotanud oskuse tuua enda blogikirjutamisega naeratusi innukate lugejate suudele. Samas, kas kõik postitused peavadki olema naljakad? Blogi on meie elust, mis paraku momendil ei pakata just rõõmsusest. Aga me tuleme toime. Me oleme nii kaugele jõudnud, me jõuame ka edasi. Vägisi kisub küll pisarat silma, aga tugev meel kannab meid ja soodsamad tuuled puhuvad loodetavasti ka meie purjeka ulgumerelt vähemalt mingiks ajaks turvalisse sadamasse.
Kõike paremat soovides,
Norman
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar